Jätkuks eelmises blogipostituses lahatud Robert Cialdini veenmis- ja mõjutusteemalistele nõuannetele ning käitumismustritele panime kirja veel ühe portsu mõtlemapanevaid aspekte.
*Inimesed tahavad olla järjekindlad ja ei soovi oma otsustest kergekäeliselt taganeda. Seepärast on kinnistunud veendumusi väga raske muuta! Kui Sinu toode on klientide peades võtnud positsiooni „kehv ja kole“, siis on üsna keeruline seda tõekspidamist ümber lükata. Inimesed soovivad alateadlikult käituda nende otsuste järgi, mille nad enda jaoks juba teinud on ning samas end ka veenda, et valitud tee on õige. Keegi ei taha tunda, et jama lugu, tegin vale panuse või rumala otsuse! Nii me siis annamegi endast kõik, et seda olukorda vältida ja kinnitame endale, et käitusime õigesti. Raamatus on selle ilmingu kohta hulganisti geniaalseid näiteid.
*Vana kuldreegel: kui peame millegi nimel vaeva nägema, siis hindame ja väärtustame seda palju rohkem. Siia alla kuuluvad ka igasugustesse suletud organisatsioonidesse või gruppidesse vastuvõtmise reeglid: rebaseaeg korporatsioonides, rasked ja piinarikkad katsed militaarsetesse eliitüksustesse astumiseks jne.
*Kaaslaste mõju: kui kõik teevad nii, ju see siis on õige! Seetõttu on paljudes komöödiasarjades taustaks naerev publik (nii tundub teleekraanil toimuv meile naljakam), lisaks avaldub see ka elu süngemates aspektides: raamatus tuuakse koledaid näiteid, mida siinkohal ei hakka ümber jutustama, aga teemaks abivajajad ning abi kutsumine (kui rahvarohkes kohas kõnnivad kõik abivajajast mööda, ju siis pole olukord tõsine; küllap keegi teine helistab vajalikesse instantsidesse; ilmselt keegi teine aitab jne).
*Sõnumitooja seina äärde! Kui oled kaval, siis jätad negatiivse info edastamise kellegi teise hoolde: inimesed seostavad automaatselt sõnumitoojat sõnumiga, nii et ära ole see, kes peab alati halbu uudiseid jagama! See kehtib ka muudes olukordades: kui näitad end pidevalt glamuurses seltskonnas, jääb sära ja sädelust Sullegi; kui aga eelistad aega veeta kriminaalides seas, siis jääb negatiivne maine ka Sinu isikule külge, isegi kui see imago on täiesti alusetu ja väär.
*Meile meeldivad toit ja mõnnamine! Seetõttu tasubki äripartnereid söökide-jookidega kostitada ning kallisse spaasse vedada. Nii seostame me automaatselt meeldivaid aistinguid ümbritsevate inimestega ja seega võikski tähtsad jutud mõnusas ja lõõgastavas keskkonnas maha pidada.
*Inimestele meeldib öelda oma jah-sõna neile, keda nad tunnevad, kes neile meeldivad või kes on nendega sarnased. Nii lihtne ja loogiline, aga samas paneb ka mõtlema, kas oskame seda oma töös kenasti ära kasutada või oleme selle täitsa ära unustanud?
*Dress to impress! Inimesed kuulavad autoriteete ja siin mängivad rolli igasugused nüansid: tiitlid, positsioon ja ametinimetused; aga ka pikkus, riietus, hoiak ja auto. Hea näide elust enesest – üks tuttav kaunis äridaam vihkab kontsi, aga tööl olles kannab neid ALATI, sest see lisab talle pikkust ja mõjukust, eriti vanemate meeskolleegidega suheldes. Meile meeldivad doktorid, ohvitserid ja ministrid; me usaldame rohkem stiilses ülikonnas meest kui dressis-tossus jurakat; meile tundub, et pikemad inimesed on mõjukamad ja omavad suuremat autoriteeti kui nende jupatsitest kolleegid.
*Me ARMASTAME palavalt seda, mida võime kaotada! Eks ole kõigil rääkida mõni lugu, kus leige või lausa külm ihaldusobjekt muutus hetkega kirglikuks austajaks, kui areenile ilmus tõsiste kavatsustega rivaal; sama efekt töötab ka turunduses ja müügivaldkonnas. Kui on oht, et võime millestki ilma jääda, siis tahame seda asja palju rohkem kui siis, kui see meile kandikul ette kantakse. Limiteeritud kollektsioon, ühepäevane suur allahindlus, piiratud kogus, eksklusiivne informatsioon ja kõik muu säärane kuuluvadki selle reegli alla: kui asja on vähe ja eriti siis, kui asja on vähe suure nõudluse tõttu, on see meie silmis eriti väärtuslik ja hinnaline.
*Vabadust on kerge anda, aga raske ära võtta: me hoiame kümne küünega kinni sellest, mis meile on juba lubatud ja millega oleme harjunud. Kui lased töötajatel võtta tunniajase lõuna asemel 2 tundi ja ühtäkki otsustad, et edaspidi on lõunapaus siiski ainult 60 minutit, siis järgneb sellele palju suurem undamine ja trots kui oleksid kohe alguses öelnud, et lõunaks on tund ja rohkem aega anda pole võimalik. Mis meil juba käes, seda me ära anda ei taha!
Kellel aega ja viitsimist, sellele soovitame kindlasti raamatuga põhjalikumalt tutvmist, mõtteainet nii turunduseks kui eluks eneseks leiab sealt palju!